LIND ANTON JA ÜLEJÄÄNUD
Kondase keskus, Viljandi, 18 – 31.12. 2003
KARU JOOSEPI SUVI
Juba mitu aastat on Joosep veetnud oma suved Skarpöl. Õieti veedab ta ülejäänub aja aastast samuti Skarpöl. Ja Skarpö on üks väike saar saarestikus, kui keegi veel ei tea.
Aga suved on tavaliselt kuidagi igavad. Põhiliselt selle pärast, et kõik ülejäänud seltskond on kusagil mujal. Onu Benno ja Oskar, üks Joosepi hea sõber karu, teenivad Ameerikas raha näiteks. Maja omanikud tegelevad millegagi Saksamaal. Arvatavasti käivad delikatesside poes sisse ostmas, või valivad uusi paelu.
Mopsik, ka üks Joosepi hea sõber karu, kasutab neid väga palju, nagu tüdrukud ikka. Et Geustav, üks Joosepi hea sõber karu, peab seal kõrval ka hea välja nägema, siis tuleb temalgi kogu aeg uusi kaelasidemeid hankida. Muidugi on siis, kui jälle tullakse, Joosepi jaoks ka uus lips olemas. Ja Jänes, üks Joosepi hea sõber jänes, saab loomulikult ka mõne, kuna koos nad ju siin on ja sellel elamisel silma peal hoiavad. Ja tegelikult meeldivad uued lipsud Joosepile ka hästi ja Jänes ei saa õieti ilma nendeta üldse elada. Nii et iga asi on justkui omal kohal.
Päev algas alati sellega, et Joosep suundus Vaxholmi kaneelisaiade järele. Kaneelisaiu tuleb kindlasti hommikuti kohvi kõrvale süüa, sest muidu ei hakka päev üldsegi peale. Joosep oli Sadamapagaris juba tuttav nägu ja pagariproua meeldis ka talle natuke. Muidugi mitte nii nagu Jänes. Täiesti mõeldamatu!
Aga vist meeldis ta pagariprouale ka, sest õieti kumbki neist ei kujutanud päeva algust etteß ilma teineteist nägemata. Pealegi olid Sadamapagari kaneelisaiad kõige maitsvamad kogu saarestikus ja oleks olnud täiesti raiskamine neid igal hommikul mitte nautida.
“Viis kaneelisaia, palun,” ütles Joosep.
“Palun väga. Kas paneme Joosepi arvele?” ütles pagariproua Maiu. Joosepil oli nimelt selline arve, kuhu kanti kõik ta kulutused ja siis, kui Maja omanikud kord jälle saarele tulid, maksti see kõik ära.
“Jah.Suur tänu,” ütles Joosep, “Oi, need on ju veel lausa soojad!”
“Jah, tänan väga,” ütles pagariproua Maiu.
“Noh, head päeva siis,” ütles Joosep ja astus mõnusalt soojale tänavale.
Viis saia tuli võtta selle pärast, et kaks saiakest sõid nad Jänesega kohe, kui ta koju jõudis. Jänesel oli alati juba kohv valmis ja laud tasside ja taldrikutega verandale kaetud.
Vahetevahel tuli ka Lind Anton hommikusöögi ajal külla. Kevadel oli küll tal väga kiire, nii et haruharva sai mahti läbi astuda. Hommikul vara koos päikese tõusuga oli tal vaja laulma hakata, siis veel ka päeva jooksul enam vähem kogu aeg. Nimelt oli vaja Emand Antoninale hea mulje jätta, sest siis oli pesas kohe mitu suurt muna. Ja see tähendas mitut Väikest Antoniust ja see oli üleüldse kõige olulisem. Aga suve poole, kui kõik juba enam vähem ise hakkama said, siis oli Lind Anton Joosepi ja Jänese juures iga hommikune seltsiline. Vahest lendas Emand Antonina ka sisse, aga ainult hetkeks.
Niisiis kaks saia söödi kohe hommiku kohvi juurde. Kaks teist saiakest söödi pealelõunal, aga selle ühe, selle viienda pidi Joosep sööma kohe tee peal, et üldse jäksata koduni jõuda.
Jaanipäevaks oli rohi juba nii pikaks kasvanud, et hommikul kaneelisaiade järele minnes ei paistnud Joosep enam rohust välja. Et teda polnud näha, ei olnud suur mure, aga et ta ka ise kõrges rohus midagi peale rohu, lillede ja vahest mõne liblika või mesilase ei näinud, siis see oli probleem küll.
Tuli tihti ette, kus Joosep juba hommikust alates kadunud oli. Päev oli juba lõunas ja Jänes ei võinud seda enam kannatada. Kaneelisaiasid tuleb ju ikkagi kohe hommikul süüa, mitte millalgi pärastlõunal või õhtul. Ja oli ka võimalik, et Joosep niimoodi päevadeks kaduma jääb. Seda ei saanud Jänes kohe kuidagi sündida lasta.
Ta ronis siis rõdule, kust ümbritsevale hea ülevaade oli, ja leidnud Joosepi rohu sees ringi müttamas, hüüdis ta korraldusi:
“Nüüd paremale!”
“Nüüd vasakule!”
“Veel vasakule!”
Rohu sisse olid küll tekkinud rajad, kuid kuna Joosep mõnd mesilast jälitades lasi ennast alati eesmärgilt kõrvale kallutada ja seejärel peaaegu alati ka ära eksis, siis polnud ka radadest suurt tulu. Ülevalt nägi kõik see välja nagu labürint ja südasuve poole ôei saanud Joosep enam ilma Jänese juhatuseta väljas üldse liikuda.
Nii see suvi siis Majas vaikselt möödus.
Mujal saare peal käis tüüpiline suve trall. Olid suvitajad ja kari nende lapsi ja saare elanike lapselapsi, kes liikusid käratsevate karjadena paadisamasse ja siis supelranda ja seejärel metsa kalju otsa suuri laevu vaatama ja siis jälle kuhugi. Melu oli ümber ringi kogu aeg. Jäätiseauto käis kord nädalas. Muidu oleks ehk Joosep ka Maja ees vahest jäätist ostnud, aga oht – saada ära tallatud pidevas jäätise näljas olevate laste poolt – oli liiga reaalne. Õnneks ärkas see kamp suhteliselt hilja, nii et Joosep sai varahommikul oma käigud tehtud.